23.12.07 Nüüd saigi siis läbi meie Hawke Bay piirkonnas elamine. Tagantjärgi võiks öelda, et ikkagi megakena ja mõnus linnake see Napier ja elamiskohaga vedas meil kah ikka väga. Elasime siis enamus ajast kohas nimega Archies Bunker Backpackers, mis tundus olevat väike perefirma. See andis kohe tunda ka töötajate suhtumises, mis oli neil seal väga korralik ja hoolitsev. Igatahes nende nädalate jooksul tekkis meil seal vägagi kodune tunne ja kui vähegi mingi mure oli, siis üritati kohe meid aidata. Pildil on siis meie Napieri elukoha peremees Doug.
Mis me siis viimasel nädalavahetusel seal teha jõudsime:
Esiteks oli meil reedel kohaliku seltskonnaga väike grillimine lahkumineku puhul.
Pühapäeval aga laenasime meie elukoha peremehe tütre käest väikese raha eest üheks päevaks auto ja sõitsime kõik lähipiirkonna ilusamad kohad läbi.

Esiteks sõitsime linnast lõuna poole ühte kohaliku ilusasse randa nimega Ocean Beach. Rahvast oli seal omajagu, nii surfilaudadega kui ka niisama. Igatahes meid see veetemperatuur veel vette ei suutnud meelitada ja seega vaatasime lihtsalt surfareid pealt ja nautisime päikest.

Järgmiseks liikusime lõuna poole edasi ühte väikesesse mereäärsesse linna, kust leidsime jällegi ühe ilusa ranna. Seal aga tundus vesi natukene juba soem ja seega sai natuke ka vees oldud. Mitte küll ujumas käidud, aga ronisime ranna ääres vees olevate kivide peale ja püüdsime seal mõned suuremad lained. Lõppes see üritus nii, et Stevo oli tänu suurematele lainetele läbimärjaks saanud ja seega võisime tema nime taha ujumise koha pealt plusspunkti kirja panna.

Edasi liikusime natuke tagasi põhja poole ning otsisime metsa seest ühe ilusa kose üles. See koht oli lihtsalt megakena ja vesi paistis väga hästi läbi, seega tahtmine ujuma minna oli juba suht suur, aga see mõte kadus suht kohe peale käe vette panemist. Kui see külm vesi tahtis juba kätt vaikselt krampi tõmmata, siis ei tuleks seal tõenäoliselt ujumisest suurt midagi välja, see vesi oleks sobinud rohkem saunast tulles sisse hüppamiseks, mitte pooletunniseks ujumiseks ja snorgeldamiseks.

Kuna me olime nüüd igalpool vee ääres käinud, siis järgmiseks huvipunktiks osutus midagi teistsugust. Nimelt üks kohalik kõrgem mäetipp. Mäe otsa jõudmine oli laiskade inimeste jaoks väga mugavaks tehtud, autoga sai peaaegu täiesti tippu, ainult 5m oli vaja ise ronida, et kõige kõrgemasse punkti jõuda, ehk siis tõsine katsumus meile. Olenemata mäe suht tagasihoidlikust kõrgusest saime me siiski väga kena ülevaate kõigest ümbritsevast ja saime nautida ka päris mitut "postkaardivaadet". Ehk siis see raske 5m ronimine tasus ennast igati ära.

Kuna linnast lõuna poole me enam eriti huvipakkuvaid asju leida ei suutnud, siis käisime kiirelt meid ja autot tankimas, ning alustasime sõitu põhja poole.

Esimeseks peatuspunktiks valisime jällegi ühe ilusa kose. Parkisime auto ära ja hakkasime mööda pisikest jalgrada kose poole minema ning umbes poole tunni pärast jõudsimegi kohale. Pilti ma ei hakka sellest kosest panema, kuna see oli ikka suht tagasihoidlik ja igav. Aga tagasitulles saime kokku ühtede teiste turistidega ja nemad teadsid rääkida, et kui me oleks kohe selle jalgraja algusepoole ühele teisele teele ära keeranud, siis oleks palju suurema ja ilusama kose juurde jõudnud. Nii me siis tegimegi ja me ei pidanud pettuma, see kosk meeldis meile tõesti palju rohkem. Igatahes olenemata väga külmast veest, otsustasime siiski seal natuke vees ja vee ääres kaljuseina peal ronida.
Ja päeva viimaseks peatuspunktiks valisime ühe väiksema ilusa liivaranna, kus olid päris mõnusalt suured lained. Igatahes mõnest minutist vees lainetega maadlemisest piisas, et kõik nina,suu,kõrvad ja silmad olid megasoolase veega läbi loputatud. Peale seda "ujumist" ja liival vedelemist hakkas nälg silmanägemist ära võtma vaikselt ja me otsustasime selle ringreisi ära lõpetada ning öööbimiskohta tagasi minna.