28.02.08 See nädal on siis viimane Alexandras. Laupäeval 1.Märtsil alustame oma bussiga tagasi Aucklandi poole liikumist ning samaaegselt ka seni nägemata Uus-Meremaa kohtade avastamist, mis kestab kokku umbes 2 nädalat. Peale Aucklandi jõudmist lendame aga ära Austraaliasse ning seal ootavad meid ees juba uued seiklused.
Kõigest sellest täpsemalt aga kuulete siis, kui see kõik juba toimunud on ja meil ka mingisugust pildimaterjali näidata on. :)

seniks aga kuulmiseni...

21.02.08 Nädalavahetusel sai siis minu sünnipaeva tähistatud. Otsustasime, et niisama oma elukohas ei passi ja lahme ning teeme midagi erakordset. See "erakordne" nädalavahetus algas laupäeva hommikul vara kiire adrenaliinirohke paadisõiduga kitsal mägijõel(http://www.shotoverjet.com/).
Jargmiseks võtsime ette pika pika sõidu lõunasaare läänerannikule, et kohalik alpid ning fjordid üle vaadata(koha nimi ise on Milford Sound). Ei jõua siia hetkel kahjuks palju juttu ega pilte panna, algatuseks piisab sellest küll.

16.02.08 Eelmisel nädalavahetusel sai külas käidud NZ kõrgemail mäel (Mount Cook - 3754m). Ilm oli kahjuks väga halb ja tänu vihmasele ilmale ning tihedatele pilvedele me tippu ei näinud. Kuid õnnneks saime me vähemalt nautida vaadet ilusatele orgudele, liustikutele ja liustikujärvele.
Ja viimasel pildil on näha ühed ilusad savimäed, mis meile kah teepeale ette jäid.

16.02.08 Üleelmine nädalavahetus sai Alexandra linna ümbruskonda avastatud ja kogemata sattusime ka väikesesse peaaegu mahajäetud kullakaevanduse linna. Sai külastatud ka vana kullakaevandust(karjääri) ning tegelesime tõsiselt kulla otsimisega...

04.02.08 Enne veinitööstusest ära tulekut kasutasime me võimalust ja uurisime ka selle "kange viinamarjamahla" valmistamise protsessi ning proovisime erinevaid veine. Ma ütlen kohe ette ära, et enamus Central Otago veinitegijad on keskendunud Pinot Noir veinide tegemisele, neil on isegi siin suured Pinot noir'i pidustused iga aasta jaanuaris. Ma ei tea küll eriti midagi veinidest, aga see kohalik kõrgelt hinnatud Pinot Noir meile ei meeldinud, minu jaoks oli see liiga kuiv, eks veinispetsialistid oskavad selliseid veine paremini hinnata.

Niisiis käisime me kahe veinitegija juures, kellede viinamarja istandustes me ka oleme töötanud :Quarz Reef ja Bald Hills.
Quarz Reef'i tootevalikus oli 2 sorti vahuveini ja 3 sorti veini(Pinot Gris, 2xPinot Noir) ning Bald Hillsil oli pakkuda 4 sorti erinevat veini (Riesling, Pinot Gris, mingi roosa vein ja siis loomulikult mitu aastakäiku Pinot Noir'i). Kusjuures Bald Hillsi 2005 aasta Pinot Noir on võitnud Londonis parima punase veini tiitli ja parima Pinot Noiri veini tiitli. Neil oli ka seda veini seal müügis, aga 700 eek pudeli hind ei kutsunud seda väga ostma.

Quarz Reefi veinitehases nägime ära, kuda veini tehakse ja saime ka korralikud maitsekogemused sellest kuidas veinivaadi vanus mõjutab veini maitset.

Ühesõnaga oleme me nüüd ennast natuke rohkem selles veinimaailmas harinud ja ega enam vist tagasipääsu pole, tuleb ka edaspidi teepeale ette jäävaid veinitegijaid külastada ja nende tooteid proovida.

kuulmiseni...

04.02.08 Nüüd aga natuke täpsemalt jaanuari kuu tegemistest:Jaanuari kuu elasime lõunasaare keskosas Central Otago piirkonnas väikeses linnas nimega Cromwell. See piirkond on ideaalne viinamarjade ja muude puuviljade kasvatamiseks, aga mitte elamiseks. Päeval tõuseb temperatuur kuni +38C ja öösel langeb kuni +6C peale ning vihma sajab kuivematel kuudel ainult 2 päeval/kuus. Muidu on tegemist väga vaikse ja igava linnakesega, internetis käimise võimalused on peaaegu olematud ja enamus poed ning muud asutused(kaasaarvatud internetipunkt) suletakse juba 17.30, suur supermarket on ainult natuke kauem lahti, see pannakse kinni 20.00. Cromwellis teenisime raha viinamarjaistandustes töötamisega, hooldasime viinamarjataimi et siis nendel taimedel kasvavatest viinamarjadest saaks hiljem teha Uus-meremaa parimat veini. Töö ise oli suht vaheldusrikas ja võiks öelda et huvitav uus kogemus, ülemus oli meil fantastiline inimene, aitas leida alguses elamiskoha, olenemata asjaolust et terve linn oli pühade puhul üle rahvastatud ja enamus elamiskohad täis ning kuna meil autot ei olnud, siis sõidutas ta meid alati vajadusel linna ja elamiskoha vahet ning lõppkokkuvõttes ostsime me veel tema tütrelt ka auto.
Meie täpne elukoht oli tegelt veel vaiksemas ja väiksemas kohas, nimelt linnast mõni km väljas, kohas nimega Bannockburn. Täpsemalt elasime karavanipargis, meil oli kasutada väike karavan, aga samas kõik korralikuks elamiseks vajalikud tingimused on kõrvalolevas üldkasutatavas hoones olemas, seega polnudki eriti millegi üle väga kurta(väljaarvatud temperatuur). Läheduses oli ka väike järv, kus saime peale tööd ujumas käia ja kuuma ning põletava päikese eest varju otsida, samas öösel karavanis magades on jällegi suhteliselt külm, kuna karavani seinad ei pea sooja ja magamiskotid ei tööta sellistel temperatuuridel, nagu on nende peale kirjutatud(üllatus,üllatus). Teine huvitav fakt selle piirkonna kohta on see, et siin on metsikult palju jäneseid. Kui õhtul autoga sõita, siis 100m jooksul näeb neid tee peal ja tee ääres jooksmas vähemalt 20tk. Kohalikud farmerid on nendega juba aastaid sõdinud ja üritanud nende populatsiooni kuidagi kontrolli all hoida, aga tundub et asjata.Eelmise nädala lõpus ostsime omale auto(õigemini mikrobussi, Mitsubishi mikrobussi), sinna taha pakiruumi ostame suure madratsi ja seega edaspidi ringi reisides saame vajadusel üksikud ööd seal ööbida.Viimasel nädalal autot omades saime ka natuke rohkem ringi liikuda ja kohaliku ümbruskonda uurida, suutsime vaevu vaevu isegi ühe kohaliku mäe otsa sõita, et linna üle korraliku vaadet saada, aga auto mootor tahtis millegipärast sellel mägiteel väga üle kuumeneda, seega me täiesti tippu ei sõitnudki, aga ilusaid vaateid saime nautida sellest olenemata.Cromwelli tulid ka meie saksa sõbrad, kellega tutvusime ja töötasime koos Napieris ning võtsime aastavahetust vastu Queenstownis, aga nemad töötasid kirsikorjajatena ja elasid telkidega ühes teises holiday park'is. Vahepeal saime ära tähistada ka ühe sakslase(Katrini) sünnipäeva ning ühel teisel õhtul tuli teha ärasaatmispidu, kuna nüüdseks on 2 sakslast alustanud vaikselt tagasi liikumist Aucklandi poole. Enne meie ära kolimist tulid teised 2 sakslast, kes siia veel jäid, meie juurde veiniistandusse tööle ja elavad veel umbes nädala Cromwellis ning siis liituvad meiega äkki siin Alexandras.

04.02.08 Väga vabandan, et vahepeal midagi eriti kirjutanud siia pole, aga võimlused internetti pääseda on olnud viimasel ajal suht kesised. Tänase seisuga oleme jõudnud uude linna lõunasaare keskosas, selle ~4000 elanikuga linna nimi on Alexandra. Elamiskoht on meil leitud ja töökoht kah, oleme aprikoosikorjajad. Tööd teeme me hetkel niipalju sellepärast, et saaks märtsis kõik seni avastamata Uus-meremaa kohad läbi seigelda ja et ka Austraalias elu alustamiseks piisavalt raha oleks.