15.04.08 Peale Indoneesiat aga hakkas meie pikk tagasisõit koju, mis kestis kokku peaaegu 3 päeva ja sisaldas järgmisis vahepeatuseid: Singapore, SriLanka, Dubai, Istanbul, Riia ja siis lõpuks ka kaua oodatud Tallinn. Lennujaamas ootasid mind vastas paar sõpra ja õde ning 4pakk Rock'i mille ma käskisin kindlasti neil kaasa võtta. Igatahes lõpuks eestisse jõudes oli väsimus megasuur, aga tagasi kodus olla ja sõpru näha oli ikka väga hea.

Selleks korraks siis kõik.

Täpsema ülevaate reisist ja metsikus koguses pilte jagame õlleklaasi taga! :)

14.04.08 Indoneesia pealinna Jakarta lennujaama kohale jõudes oli kohe aru saada, et see maa on hoopis midagi teistsugust, kui meie senised peatumispaigad. Juba lennujaamas hakkas hull kauplemine pihta nii rahavahetuse, hotelli kui ka taksode pakkumisega. Kuidagi murdsime aga sellest massist läbi ja ühe õnneliku väljavalitud taksojuhiga sõitsime linna poole, et siis hotelli otsima hakata. Taksojuht tõi meid kohe suht linna keskosasse hotellide piirkonda ja hakkasime siis vabu kohti otsima. Siin on ikka igasuguse tasemega hotelle, osad nägid välja hullemad, kui Võsa Petsi Politseikroonikas näidatud kuulsad akadeemia tee ühikad, samas teised olid jällegi vägagi luksuslikud. Kuid enamustel neil oli midagi ühist, hinnad olid naeruväärselt odavad. Esimese öö viibisime suht "tagasihoidlikus" hotellis, kuna ei viitsinud lihtsalt rohkem otsida, aga järgnevateks päevadeks sai siiski valitud natuke luksuslikum koht.

Igatahes esimene kokkupuude Jakartaga oli ikka parajalt suur kultuurishokk, ma olen sellist elu küll igalpool Discovery Channelis ja National Geographicus näinud, aga oma silmaga/ninaga/kõrvaga seda kõike kogeda oli ikka päris huvitav elamus. Kõik need mustad tänavad, igasugused imelikud majad, kohalikud inimesed, tänavapealsed söögikohad ning ülemõistuse liiklus oli lihtsalt midagi hoopis teistsugust ja uut minu jaoks.

Algselt oli meil indoneesia jaoks suuremad plaanid, aga kuna nüüd meie uue reisikavaga jäi indoneesia jaoks ainult 5 päeva, siis otsustasime seekord ainult Jakarta läbi vaadata ja ülejäänud indoneesia avastamise teiseks korraks jätta.

Iga päev sai hommikul hotellis kõht sööki täis topitud ja siis linna avastama mindud. Kaubanduskeskused, turud, kohaliku stiili söögikohad jne. Vaatamist jätkus küllaga. Igatahes elamus sellest linnast oli midagi enneolematut ja ausaltöeldes päris huvitava ning siia maalimakanti tulen ma kindlasti tagasi, aga siis juba tõsisema ettevalmistusega.

7.04.08 Austraalias keset kõrbe istudes hakkas meil igav ja seega otsustasime oma reisi natuke kiirendada. Niisiis saigi piletid ümber vormistatud, natuke veel austraaliat nauditud ja 7. aprillil lendasimegi juba edasi Singapuri poole ja sealt edasi Indoneesiasse.

Aga siin viimased pildid veel Austraaliast:
Selle ülilaheda eluka nimi on vombat.


Viimasel õhtul Melbournes ronisime kõrgeima maja otsa et linnast viimane korralik ülevaade saaada.

30.03.08 Tööotsingud tõid meid Melbourneist natuke rohkem sisemaale linna nimega Mildura. Peaaegu iga teine inimene tegeleb siin piirkonnas põllumajandusega, seega teeme ka meie tööd igasugu istandustes. Enamasti tegeleme saagi korjamisega, kuna hooaeg hakkab lõpule jõudma. Linn ise on suht igav ja ausaltöeldes mõtetu, kui backpackereid siin poleks, siis ei toimuks vist üldse mingit elu(neljapäevased bingoõhtud välja arvatud). Seega peale töötegemise meil muud eriti ei toimugi(kui tegelt aus olla, siis tänu hooaja lõpule ei toimu ka tööd eriti, seega põhimõtteliselt lihtsalt vegeteerime siin ja ootame, et midagi põnevat juhtuks).
Ega midagi muud asjaliku polegi siia hetkel lisada, kui midagi huvitavat juhtub või mõni seiklus jalgu jääb, eks ma siis jälle kirjutan siia.

Ja ühtegi pilti pole siia kah kahjuks panna, kuna siin pole lihtsalt mitte midagi pildistada. :D

17.03.08 Oleme hetkel Austraalias linnas nimega Melbourne. Otsime omale korraliku elamiskohta ja tööd. Ilmad on siin linnas ikka megapalavad ja välja parema meelega ei kipu.
Aga ka siin on juba nii mõndagi huvitavat juhtunud. Nimelt satus kogemata(ausõna) meie siiatuleku päev samale nädalavahetusele F1 Austraalia etapiga. Võite nüüd ise arvata, mida ma tegin, kas istusin jahedas pubis teleka ees ja jõin kylma õlut või ronisin ma selle 40C kuumusega raja äärde higistama? Otseoomalikult variant nr2. Sõit oli igati huvitav ja elamusterikas ning kirsina tordi peal oli õhtul ka siin veel kontsert ühtede ära värvitud nägudega rokipeerude poolt, kes kutsuvad enda gruppi nimega"KISS".
Nii algaski siis meie Austraalia reis.
Kuni järgmiste uudisteni...

Ma pean jälle kord vabandama teie ees, et ma vahepeal midagi siia kirjutanud pole, aga lihtsalt pole võimalust olnud. Aga aitab vabandustest, siit tuleb nüüd see kauaoodatud jutt:

1.03.08 Sellel päeval algas siis meie suurem ja põhjalikum uus-meremaa avastamine. Otsustasime liikuda mööda läänerannikut põhja poole. Esimesel päeval jäi teepeale ette palju palju mägesid ja üks päris võimas mägijõgi, mis nägi veel eriti võimas välja kohas nimega Gates of Haast. Õhtuks jõudsime aga ühe väikese ning ilusa järve äärde ja otsustasime öö seal veeta.

2.03.08 Teisel päeva hommikul jäi meile jalgu 2 ilusat liustiku(fox & franz josef). Edasi põhja poole liikudes aga käis autol käiku vahetades kerge raks ja siduripedaal enam ei liikunud. Nimelt läks siduritross katki ja seega oli käiguvahetamisega parajalt probleeme(arvestades veel asjaolu, et enamus teed on mägiteed ja teepeal oli päris palju üherealisi sildu, kus pidi teed andma nii vastutlevatele autodele kui ka rongidele. Nende takistuste kiuste suutsime me aga siiski ühte lähemasse linna välja sõita, et siis seal auto korda teha. Kuna aga õhtu oli juba käes ning ise me seda parandada ei suutnud, siis pidime ootama homset ja otsustasime minna hoopis kohalikku õlletehasesse õlut maitsma ja selle joogi tegemist uurima(Monteiths-minu arvates parim kohalik õlu).

3.03.08 Kolmandal päeval sai üks kohalik garaaz otsitud, kus tööömees otsis kusagilt romulast meile uue trossi ning siis vahetasime koos töömehega siduritrossi ära. Kui auto jälle korras oli, liikusime läänerannikult idarannikule, aga vahepeale jäid väga kõrged mäed ning ühed uus-meremaa järseimad teed(arthurs pass). See oli paras katsumus meie bussile, aga kuidagi esimese käiguga me siiski sealt teedest üles roomasime ja need mäed ka ületasime. Ööseks jõudsime aga lõunasaare suurimasse linna Christchurch'i.
4.03.08 Hommikul sai linnas käidud ja meie lennupiletit ära toodud, peale seda hakkas aga mööda idarannikut pikk sõit põhjapoole edasi ning õhtuks maandusime lõunasaare põhjarannikul Nelsoni lähedal mere äärde ühte ilusasse randa.

5.03.08 See päev osutus meil paju pikemaks, kui algselt arvasime ja seda peamiselt tänu ühele hästi suurele mäele, mis teepeale ette jäi ja mis meil ületada tuli(2korda). Kuna ilm oli päris palav, siis kippus masin meil pidevalt üle kuumenema ja seega tuli teha väga palju peatusi vahepeal, et mootorit jahutada. Aga see üle mäe ronimine tasus ennast ära, kuna teiseltpool oli ilus loodus ja väga ilusad rannad. Õhtul aga ronisime üle mäe tagasi tsivilisatsiooni ja ööseks jõudsime linna, kust lähevad praamid põhjasaarele.

6.03.08 Hommikul vara sai praamiga põhjasaarele sõidetud ja enamus päevast pealinnas Wellingtonis veedetud. Käisime muuseumis, sõitsime köisraudteega ning õhtuks maandusime jällegi ühes ilusas rannas.

7.03.08 Liikusime edasi vaikselt mööda läänerannikut põhja poole. Tepeale jäi nii mõnigi huvitav mägi ja rand, kuid õhtul keerasime teele nimega forgotten world highway, kus oli põhimõtteliselt 150km ilma asustuseta teed, kohati oli küll osad majad, aga ei mingeid suuremaid asulaid, ega poode ega bensiinijaamu. Öö veetsime selles unustatud maailmas väikese jõe ääres.

8.03.08 See päev liikusime edasi põhjasaare keskosa poole, et ära vaadata lähedalt siinmaal viimati pursanud vulkaan ja samas käisid Stevo ja Elaire natuke põnevust otsimas ning tegid langevarjuhüpped ära.

9.03.08 Päev algas mul ideega minna ja ära proovida kalju äärepealt vette hüpe(samas mingi pikk kumminöör on jalgade kylge seotud), aga kuna neil oli mingi jama seal, siis jäigi see mul kahjuks tegemata. Kuna põhjasaare keskosa on vulkaaniliselt väga aktiivne, siis nägime siin ka igasugu kuumavee allikaid ja muud mulisevat ning keevat jaama, enamus maast põhimõtteliselt kees lihtsalt. Õhtuks aga jõudsime uus-meremaa ühte parimasse surfiranda linnas nimega Raglan.

10.03.08 Hommik algas mingi kohaliku korravalvuri kurjade sõnadega, et me poleks tohtinud seal ööbida. Niisiis pakkisime ruttu oma asjad kokku ja jätkasime sõitu. Esiteks jäid ette ühed koopad, kuhu sai ka sisse piilutud ning paar pilti tehtud. Peale seda liikusime edasi põhja poole, eesmärgiks oli coromandeli poolsaar. Muidu oli see väga ilus piirkond, aga ilmaga meil ei vedanud ja seega eriti rannaelamusi ei saanud.
11.03.08 See päev jätkus meie reis vaikselt loode poole liikumisega. Sõitsime läbi Aucklandi ja eesmärgiks oli piirkond nimega bay of islands, kus pidid olema ilusad rannad. Nii kaugele me kahjuks aga ei jõudnud sest sõit oli väsitav ja seega otsustasime ühes vahepealses linnas ööbida.

12.03.08 Selle päeva eesmärk oli aga võimalikult palju aega rannas veeta. Hommikupoolikul sõitsime ringi ning otsisime sobivat randa ning peale lõunat kuni õhtuni olime rannas.

13.03.08 See päev oli siis see kurb päev, kus me pidime Aucklandi tagasi tulema, kuna uus-mermaa reisi aeg hakkab ühele poole saama. Sõiitsime läbi veel ühest metsast, kus olid väga suured(~200m kõrged) ja väga vanad( kuni 1500aastat) puud.
Järgnevad 2 päeva veetsime Aucklandis, müüsime auto maha ning tegime muid ettevalmistusi lahkumiseks ning 15.märts panimegi lennukiga Austraalia poole ajama.

28.02.08 See nädal on siis viimane Alexandras. Laupäeval 1.Märtsil alustame oma bussiga tagasi Aucklandi poole liikumist ning samaaegselt ka seni nägemata Uus-Meremaa kohtade avastamist, mis kestab kokku umbes 2 nädalat. Peale Aucklandi jõudmist lendame aga ära Austraaliasse ning seal ootavad meid ees juba uued seiklused.
Kõigest sellest täpsemalt aga kuulete siis, kui see kõik juba toimunud on ja meil ka mingisugust pildimaterjali näidata on. :)

seniks aga kuulmiseni...

21.02.08 Nädalavahetusel sai siis minu sünnipaeva tähistatud. Otsustasime, et niisama oma elukohas ei passi ja lahme ning teeme midagi erakordset. See "erakordne" nädalavahetus algas laupäeva hommikul vara kiire adrenaliinirohke paadisõiduga kitsal mägijõel(http://www.shotoverjet.com/).
Jargmiseks võtsime ette pika pika sõidu lõunasaare läänerannikule, et kohalik alpid ning fjordid üle vaadata(koha nimi ise on Milford Sound). Ei jõua siia hetkel kahjuks palju juttu ega pilte panna, algatuseks piisab sellest küll.

16.02.08 Eelmisel nädalavahetusel sai külas käidud NZ kõrgemail mäel (Mount Cook - 3754m). Ilm oli kahjuks väga halb ja tänu vihmasele ilmale ning tihedatele pilvedele me tippu ei näinud. Kuid õnnneks saime me vähemalt nautida vaadet ilusatele orgudele, liustikutele ja liustikujärvele.
Ja viimasel pildil on näha ühed ilusad savimäed, mis meile kah teepeale ette jäid.

16.02.08 Üleelmine nädalavahetus sai Alexandra linna ümbruskonda avastatud ja kogemata sattusime ka väikesesse peaaegu mahajäetud kullakaevanduse linna. Sai külastatud ka vana kullakaevandust(karjääri) ning tegelesime tõsiselt kulla otsimisega...

04.02.08 Enne veinitööstusest ära tulekut kasutasime me võimalust ja uurisime ka selle "kange viinamarjamahla" valmistamise protsessi ning proovisime erinevaid veine. Ma ütlen kohe ette ära, et enamus Central Otago veinitegijad on keskendunud Pinot Noir veinide tegemisele, neil on isegi siin suured Pinot noir'i pidustused iga aasta jaanuaris. Ma ei tea küll eriti midagi veinidest, aga see kohalik kõrgelt hinnatud Pinot Noir meile ei meeldinud, minu jaoks oli see liiga kuiv, eks veinispetsialistid oskavad selliseid veine paremini hinnata.

Niisiis käisime me kahe veinitegija juures, kellede viinamarja istandustes me ka oleme töötanud :Quarz Reef ja Bald Hills.
Quarz Reef'i tootevalikus oli 2 sorti vahuveini ja 3 sorti veini(Pinot Gris, 2xPinot Noir) ning Bald Hillsil oli pakkuda 4 sorti erinevat veini (Riesling, Pinot Gris, mingi roosa vein ja siis loomulikult mitu aastakäiku Pinot Noir'i). Kusjuures Bald Hillsi 2005 aasta Pinot Noir on võitnud Londonis parima punase veini tiitli ja parima Pinot Noiri veini tiitli. Neil oli ka seda veini seal müügis, aga 700 eek pudeli hind ei kutsunud seda väga ostma.

Quarz Reefi veinitehases nägime ära, kuda veini tehakse ja saime ka korralikud maitsekogemused sellest kuidas veinivaadi vanus mõjutab veini maitset.

Ühesõnaga oleme me nüüd ennast natuke rohkem selles veinimaailmas harinud ja ega enam vist tagasipääsu pole, tuleb ka edaspidi teepeale ette jäävaid veinitegijaid külastada ja nende tooteid proovida.

kuulmiseni...

04.02.08 Nüüd aga natuke täpsemalt jaanuari kuu tegemistest:Jaanuari kuu elasime lõunasaare keskosas Central Otago piirkonnas väikeses linnas nimega Cromwell. See piirkond on ideaalne viinamarjade ja muude puuviljade kasvatamiseks, aga mitte elamiseks. Päeval tõuseb temperatuur kuni +38C ja öösel langeb kuni +6C peale ning vihma sajab kuivematel kuudel ainult 2 päeval/kuus. Muidu on tegemist väga vaikse ja igava linnakesega, internetis käimise võimalused on peaaegu olematud ja enamus poed ning muud asutused(kaasaarvatud internetipunkt) suletakse juba 17.30, suur supermarket on ainult natuke kauem lahti, see pannakse kinni 20.00. Cromwellis teenisime raha viinamarjaistandustes töötamisega, hooldasime viinamarjataimi et siis nendel taimedel kasvavatest viinamarjadest saaks hiljem teha Uus-meremaa parimat veini. Töö ise oli suht vaheldusrikas ja võiks öelda et huvitav uus kogemus, ülemus oli meil fantastiline inimene, aitas leida alguses elamiskoha, olenemata asjaolust et terve linn oli pühade puhul üle rahvastatud ja enamus elamiskohad täis ning kuna meil autot ei olnud, siis sõidutas ta meid alati vajadusel linna ja elamiskoha vahet ning lõppkokkuvõttes ostsime me veel tema tütrelt ka auto.
Meie täpne elukoht oli tegelt veel vaiksemas ja väiksemas kohas, nimelt linnast mõni km väljas, kohas nimega Bannockburn. Täpsemalt elasime karavanipargis, meil oli kasutada väike karavan, aga samas kõik korralikuks elamiseks vajalikud tingimused on kõrvalolevas üldkasutatavas hoones olemas, seega polnudki eriti millegi üle väga kurta(väljaarvatud temperatuur). Läheduses oli ka väike järv, kus saime peale tööd ujumas käia ja kuuma ning põletava päikese eest varju otsida, samas öösel karavanis magades on jällegi suhteliselt külm, kuna karavani seinad ei pea sooja ja magamiskotid ei tööta sellistel temperatuuridel, nagu on nende peale kirjutatud(üllatus,üllatus). Teine huvitav fakt selle piirkonna kohta on see, et siin on metsikult palju jäneseid. Kui õhtul autoga sõita, siis 100m jooksul näeb neid tee peal ja tee ääres jooksmas vähemalt 20tk. Kohalikud farmerid on nendega juba aastaid sõdinud ja üritanud nende populatsiooni kuidagi kontrolli all hoida, aga tundub et asjata.Eelmise nädala lõpus ostsime omale auto(õigemini mikrobussi, Mitsubishi mikrobussi), sinna taha pakiruumi ostame suure madratsi ja seega edaspidi ringi reisides saame vajadusel üksikud ööd seal ööbida.Viimasel nädalal autot omades saime ka natuke rohkem ringi liikuda ja kohaliku ümbruskonda uurida, suutsime vaevu vaevu isegi ühe kohaliku mäe otsa sõita, et linna üle korraliku vaadet saada, aga auto mootor tahtis millegipärast sellel mägiteel väga üle kuumeneda, seega me täiesti tippu ei sõitnudki, aga ilusaid vaateid saime nautida sellest olenemata.Cromwelli tulid ka meie saksa sõbrad, kellega tutvusime ja töötasime koos Napieris ning võtsime aastavahetust vastu Queenstownis, aga nemad töötasid kirsikorjajatena ja elasid telkidega ühes teises holiday park'is. Vahepeal saime ära tähistada ka ühe sakslase(Katrini) sünnipäeva ning ühel teisel õhtul tuli teha ärasaatmispidu, kuna nüüdseks on 2 sakslast alustanud vaikselt tagasi liikumist Aucklandi poole. Enne meie ära kolimist tulid teised 2 sakslast, kes siia veel jäid, meie juurde veiniistandusse tööle ja elavad veel umbes nädala Cromwellis ning siis liituvad meiega äkki siin Alexandras.

04.02.08 Väga vabandan, et vahepeal midagi eriti kirjutanud siia pole, aga võimlused internetti pääseda on olnud viimasel ajal suht kesised. Tänase seisuga oleme jõudnud uude linna lõunasaare keskosas, selle ~4000 elanikuga linna nimi on Alexandra. Elamiskoht on meil leitud ja töökoht kah, oleme aprikoosikorjajad. Tööd teeme me hetkel niipalju sellepärast, et saaks märtsis kõik seni avastamata Uus-meremaa kohad läbi seigelda ja et ka Austraalias elu alustamiseks piisavalt raha oleks.

04.01.08 Niiisiis......homsest lahkume me Queenstownist. Edasi on plaan minna yhte pisikesse linna, kus hakkame raha teenima veiniistanduses ja seda äkki isegi kuni 2 kuud. Kuna see linn on väike-väike, siis me ei tea, kuda seal lood tehnoloogia ja kommunikatsioonidega on ning millal uuesti interneti ligi saab. Seega palun mitte väga pahandada, kui ma paar nädalat siia midagi ei postita.

Tulevikus näeme....... ;)

02.01.08 Niisiis on ka siin maal aastanumber vahetunud ja seda suht suure pauguga. Nimelt kogunevad igaks aastavahetuseks siia väikesesse turismilinna kokku suuuur hunnik uus-meremaalasi, iga kui viimne ööbimiskoht on reserveeritud ja lisaks avati teistest linnadest tulevatele pidulistele ka suur telkimisplats kohalikul jalgpalliväljakul. Ehk siis see rahvamass, mis siin uut aastat vastu võttis oli ikka megasuur, kõik tänavad olid liikluseks suletud ja äärest-ääreni rahvast täis ning pubid samamoodi. Meie saksa sõbrad Napierist tulid kah aastavahetuseks siia linna ja me võtsime uue aasta vastu koos. Igatahes 2007 aasta sai 2008 vastu korralikult ära vahetatud ning 1. jaanuar algas isegi kerge peavaluga, seega võib selle ürituse igati kordaläinuks kuulutada.