25.12.2007 Ma ei tea, kuidas teil seal Eestis valgete jõuludega oli, aga meil igatahes sadas siin lund!
Kui nüüd asjast täpsemalt rääkida, siis algas kõik sellega, et meil tekkis idee minna jõulude ajal mägedesse ronima. Kuna 25.detsembri hommikul tundus ilm igati meie plaani soosivat, siis saigi varakult ärgatud, kõht täis söödud, seljakotid ära pakitud ja mäe poole minema hakatud. Vallutatavaks mäeks valisime kohe linna lähedal oleva 1748m kõrguse mäe nimega Ben Lomond. Kuna linn ise on merepinnast umbes 300m kõrgemal, siis oli meil vaja jala tõusta umbes 1450m vertikaalis, et mäe tippu jõuda. Hommikupoole oli kõik vägagi tore, ilm oli ilus ja soe ning tuult polnud kah eriti. Esimeseks peatuspunktiks oli 800m kõrgusel mäe otsas olev väike turismikeskus, kuhu sai köisraudteega üles sõita (meie läksime muidugid sinna jala). See keskus sisaldas endast benjihüppeid, langevarjuhüppeid, restorani, baari, gravitatsioonijõul mäest alla sõitvate "kartide" rada ning muidugid oli sealt väga ilus vaade linnale ja järvele. Sealt keskusest liikusime edasi kõrgemale ja ilm kiskus vaikselt pilviseks, kohati tibutas isegi kergelt vihma. Ma juba mõtlesin vahepeal,et kui sadama hakkab, siis pole mõtet enam kõrgemale ronida vaid tuleme alla tagasi. Aga niikui ma oma idee välja käisin, ütles Elaire, et temal on kindel plaan mäe tipus ära käia, olenemata vihmast ja seega jätkasime suht kindla sammuga ronimist. Mida kõrgemale me jõudsime, seda tuulisemaks ja külmemaks läks. Vahepeal tegime jällegi väikseid peatuseid, puhkasime jalgu, nautisime vaateid ja tegime pilte. Viimased mõnisada meetrit oli juba ilm väga ebamugav, tuul puhus kõvasti ja temperatuur oli päris jahe ning vastutulevad ronijad, kes olid juba tipus ära käinud, ütlesid et üleval sajab lund. Me muidugid ei tahtnud seda veel väga uskuda, aga umbes 100m enne tippu, kus temperatuur oli juba väga külm, sadas tõesti kergelt lund või ma ütleks pigem et tuiskas, kuna tuul oli ikka väga kõva. Vahepeal võiks vist ära märkida, et meie kaasasolev varustus on pigem suunatud suvisele rannale mitte mägistesse tingimustesse, seega väga mugav meil seal külma ja tuule käes just ei olnud. Igatahes viimase lõpu ronisime hästi kiirelt ja hambad ristis üles, kuna jalad olid päris väsinud selleks ajaks ja ilm oli väga väga külm ja tuuline. Aga lõpuks me jõudsime ikkagi tippu ja sealt avanes meile fantastiline vaade....pilved olid nii tihedad, et nähtavus oli alla 20m ja kõik mida me nägime, olid paar kivi meie ümber, sealt edasi aga valge tühjus. Seega tegime paar kiiret pilti, "nautisime" oma suviste riietega megakülma tuult ja lumesadu ning hakkasime ruttu allapoole tuulevarju ronima. Allatulek oli aga palju lihtsam ja mida madalamale jõudsime, seda vaiksemaks läks tuul ja soemaks temperatuur.
Igatahes esimene mägi siin maal on nüüd edukalt vallutatud ja jõulude ajal sai lumesadu kah nähtud, seega võib selle päeva igati korda läinuks lugeda. :)

24.12.2007 Elaire ja Stevo käisid fotokaga vee all kohalikus järves kalu vaatamas. Ühesõnnaga las pildid räägivad iseenda eest....

23.12.07 Esmaspäeva hommikul kell 8 algas aga meie sõit lõunasaarele. Selle sõidu ajal sai ikka väga palju bussiga ja praamiga maad maha sõidetud(~1300km) ning isegi üks öö Christchurchis veedetud. Praamiga sõites saime päris korraliku ookeani tuult tunda ja lõpuks lõunasaare varju jõudes ujusid ka mõned delfiinid laeva kõrval, seega jällegi mõned uued elamused. Aga kui maapealsest transpordist rääkida, siis ega seegi igavam olnud. Esimene bussijuht, kellega lõunasaarel sõitsime, andis meile ka korraliku mägiteedel bussiga kihutamise elamuse. Igatahes olenemata vihmast, pimedusest ning peaaegu olenematust nähtavusest võttis see onu oma bussist viimast. Tõenäoliselt oli sellel bussil gaasipedaalil ainult 2 asendit:on ja off.



Siin on siis meie hetke koosseis enne lõunasaarele jõudmist.

Aga tühised 32h peale sõidu algust olimegi me lõpuks kauaoodatud sihtpunktis Queenstownis. Esimese elukoha broneerisime ette ära läbi telefoni ainult kolmeks päevaks, et siis kohale jõudes saaks korralikult kõik elamisvariandid üle vaadata ja neist parim välja vaadata. Mida me aga ei osanud arvestada oli see, et see linn on põhimõtteliselt turismi peale üles ehitatud ja siin maal on hetkel suvi + kohe kohe on jõulud ja aastavahetus tulemas. Seega oli vabade elamiskohtade leidmisega päris jama. Esiteks ei tahtnud keegi meid tänu suveperioodile pikemaks ajaks enda juurde elama ja teiseks olid enamus kohad jõuludeks ja aastavahetuseks juba broneeritud. Ega siis muud jäänudki meil üle, kui tuli lihtsalt hakata erinevaid kohti läbi helistama ning lõpuks suure vaevaga me siiski leidsime mitme ööbimiskoha peale kokku omale elamise 2ks nädalaks.
Teine üllatus, millega me ei osanud arvestada, on see et enamus firmad peavad jõulude ja aastavahetuse ajal pikema puhkuse, seega ainukesed vabad töökohad on siin hetkel kas kusagil baaris, restoranis või siis koristajana töötamine. Igatahes me otsustasime olukorraga leppida, natukene pühade puhul rohkem puhata ja teeme kuni uue aastani seda tööd, mida kohalik tööagentuur meile iganes pakub ja peale uut aastat otsime siis mingi korralikuma ja pikema perioodiga töö ja tõenäoliselt ka mõnes muus linnas.

Muidu on aga Queenstown väga kena väike linnake mägede vahel järve ääres. Järvevesi on ikka tõsiselt hea nähtavusega ja puhas ning mägijärvele omaselt ka väga külm(sest järve sügavus on tühised 420m), aga ega siis see ei sega meid sinna ujuma minemast. Jõulude ajal plaanime ka pikema jalutuskäigu teha ja linna kõrval oleva kõrgema mäetipu ära vallutada, aga selle väikese künka kõrgus mäejalamilt tippu on ~1500m, seega ma ei imesta, kui me sinna tippu üldse ei jõuagi. Aga igatahes väike pikniku moodi asi kõrgustes on plaanis meil jõulude puhul ära teha.
Selleks korraks siis jällegi kõik. Häid jõule ja head vana aasta lõppu teile kõigile ning uuel aastal uue hooga! :)

23.12.07 Nüüd saigi siis läbi meie Hawke Bay piirkonnas elamine. Tagantjärgi võiks öelda, et ikkagi megakena ja mõnus linnake see Napier ja elamiskohaga vedas meil kah ikka väga. Elasime siis enamus ajast kohas nimega Archies Bunker Backpackers, mis tundus olevat väike perefirma. See andis kohe tunda ka töötajate suhtumises, mis oli neil seal väga korralik ja hoolitsev. Igatahes nende nädalate jooksul tekkis meil seal vägagi kodune tunne ja kui vähegi mingi mure oli, siis üritati kohe meid aidata. Pildil on siis meie Napieri elukoha peremees Doug.
Mis me siis viimasel nädalavahetusel seal teha jõudsime:
Esiteks oli meil reedel kohaliku seltskonnaga väike grillimine lahkumineku puhul.
Pühapäeval aga laenasime meie elukoha peremehe tütre käest väikese raha eest üheks päevaks auto ja sõitsime kõik lähipiirkonna ilusamad kohad läbi.

Esiteks sõitsime linnast lõuna poole ühte kohaliku ilusasse randa nimega Ocean Beach. Rahvast oli seal omajagu, nii surfilaudadega kui ka niisama. Igatahes meid see veetemperatuur veel vette ei suutnud meelitada ja seega vaatasime lihtsalt surfareid pealt ja nautisime päikest.

Järgmiseks liikusime lõuna poole edasi ühte väikesesse mereäärsesse linna, kust leidsime jällegi ühe ilusa ranna. Seal aga tundus vesi natukene juba soem ja seega sai natuke ka vees oldud. Mitte küll ujumas käidud, aga ronisime ranna ääres vees olevate kivide peale ja püüdsime seal mõned suuremad lained. Lõppes see üritus nii, et Stevo oli tänu suurematele lainetele läbimärjaks saanud ja seega võisime tema nime taha ujumise koha pealt plusspunkti kirja panna.

Edasi liikusime natuke tagasi põhja poole ning otsisime metsa seest ühe ilusa kose üles. See koht oli lihtsalt megakena ja vesi paistis väga hästi läbi, seega tahtmine ujuma minna oli juba suht suur, aga see mõte kadus suht kohe peale käe vette panemist. Kui see külm vesi tahtis juba kätt vaikselt krampi tõmmata, siis ei tuleks seal tõenäoliselt ujumisest suurt midagi välja, see vesi oleks sobinud rohkem saunast tulles sisse hüppamiseks, mitte pooletunniseks ujumiseks ja snorgeldamiseks.

Kuna me olime nüüd igalpool vee ääres käinud, siis järgmiseks huvipunktiks osutus midagi teistsugust. Nimelt üks kohalik kõrgem mäetipp. Mäe otsa jõudmine oli laiskade inimeste jaoks väga mugavaks tehtud, autoga sai peaaegu täiesti tippu, ainult 5m oli vaja ise ronida, et kõige kõrgemasse punkti jõuda, ehk siis tõsine katsumus meile. Olenemata mäe suht tagasihoidlikust kõrgusest saime me siiski väga kena ülevaate kõigest ümbritsevast ja saime nautida ka päris mitut "postkaardivaadet". Ehk siis see raske 5m ronimine tasus ennast igati ära.

Kuna linnast lõuna poole me enam eriti huvipakkuvaid asju leida ei suutnud, siis käisime kiirelt meid ja autot tankimas, ning alustasime sõitu põhja poole.

Esimeseks peatuspunktiks valisime jällegi ühe ilusa kose. Parkisime auto ära ja hakkasime mööda pisikest jalgrada kose poole minema ning umbes poole tunni pärast jõudsimegi kohale. Pilti ma ei hakka sellest kosest panema, kuna see oli ikka suht tagasihoidlik ja igav. Aga tagasitulles saime kokku ühtede teiste turistidega ja nemad teadsid rääkida, et kui me oleks kohe selle jalgraja algusepoole ühele teisele teele ära keeranud, siis oleks palju suurema ja ilusama kose juurde jõudnud. Nii me siis tegimegi ja me ei pidanud pettuma, see kosk meeldis meile tõesti palju rohkem. Igatahes olenemata väga külmast veest, otsustasime siiski seal natuke vees ja vee ääres kaljuseina peal ronida.
Ja päeva viimaseks peatuspunktiks valisime ühe väiksema ilusa liivaranna, kus olid päris mõnusalt suured lained. Igatahes mõnest minutist vees lainetega maadlemisest piisas, et kõik nina,suu,kõrvad ja silmad olid megasoolase veega läbi loputatud. Peale seda "ujumist" ja liival vedelemist hakkas nälg silmanägemist ära võtma vaikselt ja me otsustasime selle ringreisi ära lõpetada ning öööbimiskohta tagasi minna.

11.12.07 Nii uskumatu kui se ka ei tundu, aga juba 1 kuu on Uus-Meremaal ära oldud. Natuke on juba nähtud ja kogetud, aga palju palju on veel leidmata ja avastamata.

Eelmine nädal sai siis siin Hawkes Bay piirkonas esimest korda suuremat vihma ja tormi nähtud (muidu on siinne piirkond üldiselt päikeserohkeim terve Uus-Meremaa peale). Aga keda see torm ikka segab, seega läksime esimesel võimalusel randa suuri laineid vaatama. Igatahes lained olid tõsiselt vinged ja tahtmine surfilauaga vette tormata oli vägagi suur.

Siin linnas olles oleme väikesed sõprussuhted loonud teiste backpackeritega, kellega me elame koos ja käime tööl samas kohas (sakslased,shotlased,belglased, üks hollandlane ja üks korealane). Laupäeval oli ühe belgia tüdruku ärasaatmispidu, kes läks Aucklandi tagasi, et siis mõne aja pärast Fidjile edasi minna. Õhtu sisaldas pokkerit, palju õlut ja viina(eesti oma kusjuures) ning lõpuks veeti ka playstation välja koos singstar mängudega ja pidu võis jätkuda. Kusjuures hetkel on tunne, et see pokker on igaõhtuseks traditsiooniks saanud ja mängijaid tuleb aina juurde.

Pühapäeval käisime kohalikus rahvuslikus akvaariumis, esmapilgul tundus see koht küll väljast vaadates suht väike ja mõtetu ja seega ma ei lootnud midagi erilist sealt. Aga tagantjärgi olen ma küll selle kohaga väga rahul. Peale selle, et me nägime veealusest tunnelist, kuidas haisid, raisid ja igausugu muid röövkalu söödeti, oli seal akvaariumis elamas ka piraajad, krokodillid, merihobud, suured merikilpkonnad ning igasugu muud huvitavaid elukad, kaasaarvatud üks väike kollane sügaval koobastes elutsev kala, kellel pole silmi(näeb välja täiesti tavalise kala moodi, aga lihtsalt silmad on puudu). Peale nende elusate eksponaatide nägin ma ka suurt akvaariumit, kus oli mitme meetri pikkune hiidkalmaar lahusesse vaatamiseks pandud, aga kõige üllatavam selle hiidkalmaari juures oli hoopis selle liigi tüüpilisi elukohti näitav kaart, kus oli ära märgitud ka lääne meri soome lahe juures.

See nädal on meie viimane nädal Napieris ja ka õunaistanduses (kusjuures need 2 nädalat, mis me oleme seal tööl olnud, oleme pidevalt kuulnud mingisugust imeliku linnu karjumist/kaagutamist ja see nädal lõpuks siis nägime ka neid karjujaid, selgus et seal istanduses liiguvad täiesti vabalt ringi paabulinnud).

Aga järgmine nädal on siis midagi sellist plaanis: Esmaspäeva hommikul kell 8 istume siit Napierist bussi peale ning sõidame põhjasaare allosas olevasse pealinna Wellingtoni, sealt praamiga lõunasaarele linna nimega Picton ning siis jällegi bussiga edasi linna nimega Christchurch, kuhu me jõuame õhtul 11 paiku. Seal väike ööbimine ja hommikul kella 7 paiku uuesti bussi peale ning teisipäeva õhtul kella 6 paiku peaksime jõudma lõunasaarel allosas olevasse väikesesse linna nimega Queenstown. Tõenäoliselt saavad need 2 päeva pidevat sõitmist olema vääägagi väsitavad. Miks me sõidame järjest kohe nii palju ilma vahepeal peatusi tegemata ja seda ilusat maad nautimata? Kuna meil hetkel autot veel pole, siis otsustasime minna kohe Queenstowni, natuke raha juurde teenida ning siis auto osta. See linn asub lõunasaare keskel suht heas kohas, kust me saame siis edaspidi nädalavahetustel igalepoole liikuda. Pealegi tundub see linn olevat kohalik ekstreemspordipealinn, seda enam on huvi kohe sinna minna (huvitavad töökohad ja muidugid veel huvitavamad vabaaja veetmise võimalused).

Selleks korraks jällegi kõik...

06.12.07 Ja võiks öelda, et see ronimine tasus igati ära, kuna kose äärest avanes selline vaade. Kusjuures see siin pildil 0n ainult umbes 1/3 kose tegelikust kõrgusest, ülejäänud jäi allapoole ja ei mahtunud pildile. Mulle hakkab see linn aina enam meeldima. :)

06.12.07 Jalutasime pühapäeval mööda linna ringi ja avastasime linna ääres kaljuseinas ühe ilusa kõrge kose ja selle eest väikese tiigi. Ja muidugid ei saanud ma seda kaugelt vaadata vaid mul oli vaja ju jälle täiesti kose kõrvale ronida.